Menon (dialoog)

"Menon" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos.

Sisu on fiktiivne kirjanduslik kõnelus. Platoni õpetaja Sokrates diskuteerib aristokraadist tessaallase Menoniga, kes peatub mõneks ajaks Ateenas, ja tema võõrustaja poliitik Anytosega. Peale selle osaleb kõneluses mõnda aega Menoni ori. Teema on Menoni küsimus, kas voorust saab ära õppida või sisse harjutada või see on kaasa sündinud. Tavaliselt "vooruseks" tõlgitav Kreeka sõna aretē ei tähenda mitte ainult moraalselt soovimisväärset hoiakut, vaid ka tublidust ja suurepärasust laias mõttes.

Kõigepealt peaks selgeks tehtama, mis voorus õieti on, aga see ei õnnestu; uuritakse erinevaid definitsiooniettepanekuid ja need osutuvad kõlbmatuteks. Sokrates usub siiski, et on olemas kaasasündinud, kuid unustatud teadmine, kuhu kuulub ka vooruse teadmine, ning seda teadmist saab meenutamise teel aktiveerida. Sellega läheb jutt teadmise hankimise peale. Sokrates püüab didaktilise eksperimendiga, kus katsealune on Menoni ori, kinnitada oma hüpoteesi, et õppimine on seletatav juba olemasoleva teadmise meenutamisena ("anamnēsis '​e hüpotees"). Ent see, kas voorus on õpetatava teadmise seas, tundub küsitav, sest pole vooruse õpetajaid. On võimekaid isiksusi, kellel küll on voorus, kes aga ei saa seda teistele edasi anda. Arutelu viib apooriasse (nõutusesse), sest küsimus, milles voorus seisneb, jääb lahtiseks.

Platoni anamnēsis '​e mõistest, mis tuleb esimest korda jutuks "Menonis", sai lääne filosoofias alguse aprioorse teadmise (kogemusest sõltumatu teadmise) probleem.